Saavutusvõime piirid eri spordialadel

Saavutusvõime ei sõltu ainult tahtmisest ja treeningplaanist. Mõnel alal annavad eelise pikad jäsemed ja suur hapnikutarbimine, teisel alal hoopis lühike kangitee, kiired lihaskiud ja tugev närvisüsteem.

Lihtne tõde: kõik ei saa igal spordialal samale tasemele jõuda. See ei tähenda, et treenida pole mõtet. See tähendab, et targem on valida ala, kus sinu eeldused ja töötahe liiguvad samas suunas.

Miks saavutusvõime on eri aladel erinev?

Kui kaks inimest teevad sama trenni, söövad mõistlikult ja taastuvad korralikult, ei pruugi tulemus olla sama. Üks areneb jooksus kiiresti, teine jääb samade mahtude juures kinni. Kolmas kasvatab jõusaalis lihast peaaegu pilguga, neljas peab iga kilo nimel pikalt vaeva nägema.

See ongi koht, kus mängu tulevad limiteerivad tegurid. Osa neist on treenitavad, osa vaid osaliselt muudetavad ja osa praktiliselt kaasa sündinud. Käesoleva loo mõttes räägime eelkõige neist teguritest, mis jäävad sportlast mõjutama ka siis, kui treening, toitumine ja taastumine on peaaegu ideaalsed.

Ausalt öeldes on see teema vahel ebamugav. Fitnessimaailmas meeldib öelda, et piisava tööga on kõik võimalik. Töötahe ongi tähtis. Aga kui eesmärk on tipptase, mitte lihtsalt parem vorm, siis määravad sünnipärased eeldused palju rohkem, kui alguses tunnistada tahetakse.

Vastupidavusaladel, nagu suusatamine või pikamaajooks, on väärtuslikud omadused sageli need, mis kiirus- ja jõualadel nii palju ei aita. Ja vastupidi. Sprinter, tõstja või kulturist vajab teistsugust keha ja teistsugust lihast kui staier.

Saavutusvõime ja lihaskiudude kompositsioon

Üks kõige olulisemaid tegureid on lihaskiudude kompositsioon. See tähendab, millist tüüpi lihaskiude inimesel rohkem on: kiireid, aeglaseid või vahepealseid. Täpse pildi saab lihasbiopsiaga, kus lihasest võetud proovi järgi hinnatakse kiudude jaotust.

Aeglased oksüdatiivsed kiud väsivad aeglaselt. Need sobivad kestvaks tööks ja on pidevalt kasutuses ka igapäevastes liigutustes. Nad ei arenda väga suurt jõudu, kuid suudavad kaua töötada.

Kiired glükolüütilised kiud töötavad teisiti. Need kontrahheeruvad kiiresti, aitavad arendada suurt jõudu ja kasutavad energiaks valdavalt süsivesikuid ning fosfokreatiini. Just need kiud on olulised sprindis, tõstmises, jõutõstmises ja kulturismis, kus loeb plahvatuslik jõud või lihase kasvupotentsiaal.

Vastupidavusaladel on eelis sportlasel, kellel on rohkem aeglaseid lihaskiude. Algne mõte oli, et maailmatasemel edukal staieril võiks aeglaste lihaskiudude osakaal olla umbes 70 75%. Kiirus- ja jõualadel on pilt vastupidine. Kui kiired lihaskiud ei ole ülekaalus, näiteks 70 75% kiirete kiudude kasuks, on maailma sprindieliiti jõudmine väga raske.

Miks kiirus- ja jõualasid tihti koos käsitletakse? Sest nende treeninguloogika kattub mitmes kohas. Mõlemal juhul on tähtsad suured jõud, kiire närvisüsteemi töö ja lihased, mis suudavad lühikese ajaga palju pingutada. Kulturismis lisandub veel üks asi: kiired lihaskiud omavad suuremat hüpertrofeerumispotentsiaali.

Saavutusvõime vastupidavusaladel: hapnikutarbimine

Vastupidavusaladel on teine suur tegur maksimaalne hapnikutarbimine. See kirjeldab, kui palju hapnikku suudab keha pingutuse ajal lihastesse viia ja seal kasutada. Kui lagi tuleb ette, siis ei aita ainult suurem tahtmine.

Algses loos oli hea näide autori vennast, kelle maksimaalne hapnikutarbimine oli mõõtmisel 54 milliliitrit minutis ühe kg kehakaalu kohta. Võrdluseks oli toodud Jaak Mael, kelle näitajaks mainiti 92 ml/min/kg kehakaalu kohta. Need on tohutud erinevused.

Vastupidavusalade sportlastel võib VO2 olla näiteks 75 või 80 või 83 ml/min/kg kehakaalu kohta. Kui inimene alustab näiduga 54 ja saab selle suure tööga umbes 54 lt ca. 65 le, on areng küll olemas, aga tippkonkurentsi jaoks võib see ikkagi väheks jääda. Kui meestel on vaja liikuda tasemel 75 ml/min/kg kehakaalu kohta või kõrgemal, siis jääb geneetiline piir väga selgelt ette.

Mis siis tegelikult juhtub? Süda, kopsud, veri ja lihased moodustavad süsteemi. Kui süsteem suudab hapnikku palju transportida ja kasutada, saab sportlane pikalt kõrgel koormusel töötada. Kui mitte, koguneb väsimus varem ja tempo langeb.

Huvitav küsimus on, kas maksimaalne hapnikutarbimine on seotud ka lihaskiudude kompositsiooniga. Loogika ütleb, et kui aeglaseid oksüdatiivseid kiude on rohkem, võiks ka hapniku kasutamise võime olla parem. Seda ei tasu aga esitada kindla väitena, kui konkreetset uuringut käepärast pole. Parem on öelda ausalt: seos tundub mõistlik, aga vajab eraldi kontrolli.

Kehatüüp, jäsemed ja lihaste kuju

Kehatüüp on veel üks piiraja. Kui inimene on loodud kitsaste õlgade ja laia puusaga, ei muuda treening seda täielikult. Õlgu saab lihasmassi kasvatamisega visuaalselt laiemaks teha, kuid luustiku põhikuju jääb samaks. Kulturismis, kus lai õlg ja kitsas talje annavad tugeva eelise, on see väga oluline.

Ainevahetuse tüüp võib samuti sportlase valikuid suunata. Kui inimene kaldub kergesti rasvumisele ja peab madala rasvaprotsendi nimel väga palju pingutama, on iluvõimlemine või lavakulturism talle raskem tee. Ta võib oma vormi kontrollida, kuid hind võib olla liiga kõrge. Algne tekst tõi siin näiteks Tarmo Mitti, kes liikus kulturismist jõutõstmise ja rammualade suunas.

Jäsemete pikkus mõjutab samuti tulemust. Pikamaal ja mitmel vastupidavusalal võib pikem samm anda eelise. Mida pikemad jalad, seda suurem sammupikkus. Sama distantsi saab läbida väiksema arvu sammudega ja see võib tähendada väiksemat energiakulu.

Heitealadel tuleb mängu kogu keha mõõt. Kettaheitjate puhul on lihtne meenutada nimesid Kanter ja Tammert. Ott kiivikas võib olla väga tugev, kuid kettaheites annavad pikkus, hoovad ja kehaehitus eelise, mida ainult jõuga ei korva.

Jõualadel võib lühike kasv ja lühemad jäsemed olla hoopis kasulikud. Kükkimisel, surumisel ja tõmbamisel on raskuse teekond lühem. Füüsika on lihtne: kui kang liigub lühema maa, on sama raskuse liigutamiseks vaja teha vähem tööd.

Ka lihaste kinnitumine luudele mõjutab jõudu. Biitsepsi näide on hea. Kui lihas kinnitub küünarnukist veidi kaugemale randme poole, võib jõumoment olla parem ja sama lihas suudab tõsta suuremat raskust. Seda ei muuda ükski harjutus ega treeningkava.

Kulturismis lisandub lihaste anatoomiline kuju. Mõnel inimesel on pikem biitseps, teisel lühem. Mõnel on kõrgem tipp, teisel laiem kuju. Kui kohtunikelaua taga istub 7 kohtunikku ja neljast ei meeldi sinu rinnalihase või biitsepsi kuju, võib see tulemust tugevalt mõjutada. See pole alati õiglane, aga subjektiivse hindamisega aladel on nii.

Kuidas saavutusvõime järgi ala valida?

Kui eesmärk on lihtsalt parem tervis, tugevam keha ja parem enesetunne, ei pea keegi oma lihaskiude laboris määrama. Tee trenni, vali ala, mis meeldib, ja hoia järjepidevust. Harrastaja jaoks on nauding ja püsivus sageli tähtsamad kui ideaalne geneetiline sobivus.

Kui eesmärk on aga tõsine spetsialiseerumine, tasub oma eeldusi ausalt vaadata. Maksimaalne hapnikutarbimine ja skeletilihase kiuline kompositsioon on kaks näitajat, mida ise kodus ei mõõda. Need vajavad meditsiinilisi või laboratoorseid teste.

Lihtsamad asjad saab igaüks ise läbi mõelda. Kehapikkus, jäsemete pikkus, keha proportsioonid, lihaste kuju ja taastumise võime annavad vihjeid. Kas 170 sentimeetrisel mehel on mõtet planeerida elukutselise kettaheitja karjääri? Tõenäoliselt mitte. Kas ta võib jõusaalis tugevaks saada ja hästi treenida? Loomulikult.

Siin tuleb mängu veel üks väga oluline tegur: tahteomadused. Töötahe, visadus, koormuste talumisvõime ja sihikindlus võivad otsustada rohkem, kui esmapilgul paistab. Hea geneetika ilma järjepidevuseta ei vii kaugele. Samas ei saa ainult tahtejõuga täielikult kustutada bioloogia piire.

Parim lahendus on aus kombinatsioon. Vaata, mis sulle meeldib. Vaata, milleks su keha sobib. Siis treeni targalt, mitte ainult kõvasti. Nii väldid aastaid kestvat pettumust ja leiad ala, kus pingutusel on parem võimalus vilja kanda.

KKK: saavutusvõime ja geneetilised eeldused

Kas kehv geneetika tähendab, et trenni pole mõtet teha?

Ei tähenda. Enamik inimesi ei treeni tippspordi, vaid tervise, välimuse ja enesetunde pärast. Geneetika seab lae, aga suur osa arengust tuleb ikkagi targast treeningust, toitumisest ja taastumisest.

Kas lihaskiudude tüüpi saab treeninguga muuta?

Treening võib lihaste töövõimet ja omadusi mõjutada, kuid põhisuund on suures osas kaasa sündinud. Kiirus-jõualade ja vastupidavusalade tipptase eeldab tavaliselt juba sobivat lähtepunkti.

Millal tasub teha laboratoorseid teste?

Siis, kui plaanid tõsist spetsialiseerumist ja tahad teada, kas valitud ala sobib sinu kehaga. Harrastajale pole see kohustuslik, aga ambitsioonika sportlase jaoks võib see säästa aastaid vales suunas rühkimist.

Autor: Silvar Rückenberg

Allikas: WHO – kehaline aktiivsus.