Intervjuu: MMA treener Jorgen Matsi

Intervjuu Jorgen Matsiga räägib Eesti MMA algusaegadest, treeneritööst ja sellest, kuidas võitleja päriselt areneb. Jorgen oli toonases kogukonnas tuntud ka nimega jrx ning tema jutt on siiani üllatavalt praktiline: vähem poosi, rohkem järjepidevat tööd.

Miks see intervjuu Eesti MMA jaoks loeb?

Eesti MMA ei olnud 2007. aasta paiku veel selline ala, millest iga teine spordisaal kõva häälega rääkis. Seltskond oli väiksem, treeningvõimalusi vähem ja palju tuli ise kokku panna. Just sellepärast on Jorgen Matsi vaade huvitav: ta räägib korraga sportlase, treeneri ja õppiva inimese pilguga.

Jorgen Matsi õppis Tartu Ülikooli magistrantuuris psühholoogia erialal. Ta töötas Tartu Ülikoolis spordipedagoogika ja treeninguõpetuse instituudis laborandina ning osales ka õppetöö läbiviimises. Võitluskunstidega alustas ta 16-aastaselt Aikidoga. 20-aastaselt tulid maasvõitlus ja Brasiilia Jiu-Jitsu, hiljem poks, maadlus ja MMA elemendid.

Tõeliselt süsteemne MMA treening algas tema sõnul 2006 aasta suvest, kui ta treenis 3 kuud Inglismaal. See kogemus andis talle selgema pildi, kuidas eri alad kokku panna nii, et treening ei oleks juhuslik segu, vaid tervik.

Miks just MMA? Jorgeni vastus on lihtne: ala on mitmekülgne. Seal on tehnikat, strateegiat, individuaalsust ja füüsilist pingutust. Kui vaadata seda võistlusspordina, siis on inimese vastu võitlemises midagi väga ausat. Kui vaadata seda treeninguna, siis saab väga erinev inimene tulla saali, õppida, pingutada ja argimured korraks ukse taha jätta.

Intervjuu tuum: treening peab olema koostöö

Jorgen ei räägi treeneritööst nagu käsuliinist. Tema jaoks on treenimisprotsess alati koostöö. Treener võib olla teejuht, aga sportlane peab ise aru saama, kuhu ta astub ja miks ta seda teeb.

See kõlab pehmelt, aga tegelikult on see üsna nõudlik põhimõte. Treener peab kuulama, mida inimene ütleb, ja nägema ka seda, mida ta otse välja ei ütle. Mõnel on tugevus, aga kehv taastumine. Mõni õpib kiiresti, aga kardab sparringus eksida. Mõni tahab võistelda, kuid ei ole veel valmis tegema igapäevaseid valikuid, mida võistlemine nõuab.

Toona oli Jorgeni üks eesmärk koondada inimesed, kes soovisid MMA-s võistelda. Plaan oli saada nad süsteemselt treenima nii Tartus kui Tallinnas, leida võistlusvõimalusi ja teha võistlusettevalmistus võimalikult korralikuks. See ei olnud suurte sõnadega projekt. Pigem praktiline töö: kes tuleb trenni, kes võistleb, kes aitab, kuidas valmistuda.

Võistlemise poolelt kutsuti Jorgenit ja Otti Soome lahtistele amatööride meistrivõistlustele MMAs. See toimus 6.-7. oktoobril. Nädal hiljem olid Eesti üliõpilaste meistrivõistlused judos. Selline valik näitab hästi tema enda hoiakut: MMA oli põhirada, aga judo ja Brasiilia Jiu-Jitsu pakkusid samuti väärt kogemust.

Ott tähendab siin Ott Tõnissaart, üht Eestis enim võistelnud MMAkat. Jorgen oli tihti see inimene, kes aitas võistlejatel vormi sättida ja nurgas toeks olla. Ta ise kommenteeris seda tagasihoidlikult: tiim oli väike ja otsused sündisid demokraatlikult. Ju tundsid võistlejad end temaga nurgas mugavalt.

Kuidas MMA treener kaalu, toitu ja trenni vaatab?

Kaalu tegemise kohta oli Jorgen üsna otsekohene. Talle ei meeldi mõte, et sportlane kaotab kaalule astumise hetkeks tugevalt üle 10% oma kehakaalust ning taastumine muutub eraldi oskuseks. Lihtne tõde: sellel pole võitlemisega palju pistmist.

Samas tuleb sportlasel mängida nende reeglite järgi, mis olemas on. Kui kaalumine on vahetult enne võistlust, püüab ta võtta võimalikult vähe kaalu ja eriti vähe vee arvelt. Kui kaalumine on võistluspäeva hommikul mitu tundi enne matši, saab meetodeid kombineerida. Kui kaalumine on eelmisel päeval, tuleb vahel arvestada ka vee arvelt kaalu langetamisega. Rasvaprotsendi üritas ta enne võistlust viia kümne kanti või alla selle.

Toitumises ei olnud tal kivisse raiutud reegleid. Võistluse lähedus ja kaalusuund määrasid palju. Ta vältis lihatooteid, milles rasva oli kaaluliselt rohkem kui valku, piiras hüdrogeniseeritud rasvu ja valget suhkrut ning ei söönud palju kartulit, valget pastat ega riisi.

Aedviljad olid tema menüüs tähtsal kohal. Mitte ainult sellepärast, et need on kasulikud, vaid ka sellepärast, et neist saab õppida head toitu tegema. Samas ei teinud ta endale nägu, et pitsa või šokolaad on igavesti keelatud. Kui võistlusväline aeg on käes ja isu tuleb, võib ka suure pitsa või tahvli šokolaadi ära süüa. Kui sama isu kestab rohkem kui kaks päeva järjest, tasub juba vaadata, mis tegelikult valesti on.

Üks tema olulisemaid põhimõtteid oli mitte süüa seni, kuni tekib raske täiskõhutunne. Selleks ajaks on sageli juba liiga palju söödud. Kui täiskõhutunnet on väga vaja, võiks see tulla aedviljadest ja rasvavaesest valgulisest toidust. Süsivesikurikkamad toidukorrad hoidis ta pigem trenni järel.

Vedelikust rääkides oli Jorgen väga konkreetne. Päeva ajal 2 liitrit ja trennis veel 2 liitrit oli tema puhul tavaline. Ta tundis soorituses reaalset langust, kui paar päeva ei sundinud end piisavalt jooma. Tema arvamus oli lihtne: kui janu tekib, on joomisega juba hiljaks jäädud.

Treeningu poolelt eelistas ta võimalikult palju erialatrenne. Ideaalis oleks ta tahtnud treenida 5-6 päeva nädalas 2 korda päevas. Päriselus oli ta rahul, kui sai nädalas kokku 7 treeningut tehtud. See on päris inimlik vahe plaani ja tegelikkuse vahel.

Jõutreeningus meeldis talle lihtsus, kiirus ja vaheldus. Puhast jõutreeningut tegi ta harva. Pigem kasutas ringtreeninguid topispallide, kummide, hantlite või kangiga. Ta mainis Team Quest workouti stiilis kava, maadlejate kavasid ja vabu raskusi. Masinaid ta jõutreeningus põhimõtteliselt ei kasutanud.

Eesmärk oli leida rütm, kus jõutreeningut oleks 1-2 korda nädalas. Ühel korral arendaks ta jõuvastupidavust ja laktaaditaluvust Liam „Taku Baueri vastupidavuskava mõjul, teisel korral plahvatust ja maksimaaljõudu.

Aeroobse treeningu ja HIITi osas oli ta selge intervalltreeningu pooldaja. Ta oli teinud heade tulemustega Taku HIIT programmi ning muid sellest inspireeritud kavasid. Soovitud rütm oli nädalas 1-2 jõutreeningut, 2 HIIT vastupidavustreeningut ja vähemalt neli erialatreeningut. Ainult aeroobset treeningut pidas ta enamiku jaoks nõrgaks lahenduseks, kui eesmärk ei ole just pikamaa-ala algaja baasi ehitamine.

Toidulisanditest mainis ta C ja B vitamiini ja kalaõli, aeg-ajalt glükosamiinikuure, intensiivsel perioodil isotoonilisi taastusjooke ning vajadusel valku ja süsivesikuid treeningu järel. Sellel suvel tegi ta esimese kreatiinikuuri, kasutas monohüdraati massi lisamise eesmärgil ja ütles lühidalt: töötas. Hiljem plaanis ta proovida ka kreatiin-etüülestrit.

Intervjuu õppetunnid tänasele treenijale

Mis sellest vanast intervjuust tänasele treenijale alles jääb? Üllatavalt palju. Esiteks: treening ei pea olema uhke, vaid järjekindel. Kui sul on olemas erialatreening, taastumine, mõistlik jõutöö ja selge siht, oled juba paremas kohas kui inimene, kes ajab taga iga uut kava.

Teiseks: mitmekülgsus aitab, aga see peab olema juhitud. Jorgenile meeldisid erinevad spordialad, näiteks ka judo, poks ja BJJ. Ta sai ise aru, et võistlejana võib see kvaliteeti hajutada, kuid treenerina annab laiem kogemus parema silma. Kõik sõltub eesmärgist.

Kolmandaks: hea treener ei müü valmis vastuseid. Ta vaatab inimest. Jorgen mainis eeskujudena Karl Tanswelli, Gavin Boardmani UK’st, Matt Thorntonit USA’st, John Kavanaugh’d Iirimaalt ning Eestist Priit Mihkelsoni ja Indrek Reilandi. Samas ütles ta ausalt, et inimesi, kellega otsest kokkupuudet pole, ei pea ta päriselt eeskujudeks. See on mõistlik filter.

Võitluslikult eelistas ta oma kehatüübi tõttu viia matši pigem maha, jääda peale ja töötada luku või kägistuse suunas. Kuna ta oli oma kaalus üsna lühike, aga füüsiliselt tugev, oli see loogiline valik. Samal ajal tahtis ta arendada ka tehnilist poksi. Tema vana lause võtab strateegia hästi kokku: poksi maadlejaga ja maadle poksijaga.

MMA lihtne strateegiline mõte oli tema järgi see: kes on kolmest distantsist kahes parem, see üldjuhul võidab. Need kolm distantsi on püstivõitlus, klintš ja maasvõitlus. See seletab ka, miks MMA treening ei saa olla ainult üks asi. Kui üks osa on tugev, aga kaks osa lagunevad, leiab vastane selle augu üles.

Intervjuu lõpus tuli välja ka toonane tiimitaust. Eesti team „Scared & Paranoid” kuulus rahvusvahelise MMA gymi alla, mille nimi oli Straight Blast Gym ehk lühidalt SBGi. Kui nägid kellegi seljas SBGi kirjaga kapuutsikat, oli see märk samast treeninguliinist.

KKK

Kas see intervjuu on endiselt kasulik?

Jah, kui lugeda seda treeningupõhimõtete, mitte päevakajalise uudisena. Võistlused ja tiimid on ajas muutunud, aga mõtted koostööst, taastumisest, mitmekülgsusest ja ausast tööeetikast peavad hästi vastu.

Mida saab algaja MMA treeneri jutust kaasa võtta?

Algaja jaoks on kõige tähtsam mitte kõike korraga taga ajada. Ehitada tuleks baas: regulaarne erialatreening, tehnika, lihtne jõutöö, uni, toit ja piisav vedelik. Alles siis tasub hakata keerukamaid kavasid lisama.

Kas HIIT sobib igale võitlejale?

HIIT võib olla võitlejale väga kasulik, aga see peab sobima treeningperioodi ja taastumisega. Kui erialatrenne on palju, võib liigne intervalltreening teha rohkem kahju kui kasu.

Autor: MEE