See on küsimus, mida olen oma treengute ja võistlemise aastatel palju kuulnud. Kõrvaltvaatajale tundub see tihtilugu ikka täieliku totrusena. Ei ole just harv juhus kuskilt lugeda, et mõttetud ilueedid, arulagedad pumpajad, grillkana jne. Kui veel mõnele asjatundmatule inimesele rääkida võistlusdieedi tagamaadest, siis tekib paljudel inimestel veel suurem hämmeldus. Mille kuradi pärast seda kõike vaja on ja milleks see enese piitsutamine, kui on võimalik normaalselt täis kõhuga elada. Ausalt öeldes, kirjutan hetkel neid ridu ilma selge teadmiseta, kuhu ma selle jutuga jõuda kavatsen, sest ega see pole mu endagi jaoks 100% selge, milleks mulle see kõik. Millegipärast ma seda teen ja sugugi mitte vastu tahtmist. See “miski” ongi see, milleni tahan selles kirjutises jõuda. Kas ka õnnestub? Eks see selgub kirjutamise käigus.
Kell on kuus hommikul ja heliseb äratuskell. Ajad ennast püsti, jood eelmisel õhtul valmis pandud aminohappejoogi, kohvi ja lähed õue jooksutiirule. Samal õhtul, kui oled tööpäeva lõpetanud, sead sammud jõusaali poole. Jõusaalis kükile nii, et jalalihased löövad tuld ja viimaste väljaastete tegemisel tahab enne trenni söödud toit üles tulla.
14.detsembril toimus 6. korda põhikooli ja gümnaasiumi õpilastele mõeldud Järveotsa gümnaasiumi lahtised võistlused lamades surumises – Jõulu turniir. Võistelda tohtis ilma varustuseta. Võistlustel oli 20 osavõtjat, kellest kaks olid õpetajad.